Madhjamaka vaate kohaselt on kõik seadmused oma olemuselt tühjad (skr śūnya). Ükski väide või argument ükskõik mille kohta ei saa olla absoluutne ega muutumatu, vaid sõltub selle esitamise kontekstist. Tühjus selles tähenduses on võrdsustatud keskmisega (skr madhyama), s.t äärmuste ja äärmuslike väidete vältimisega. Madhjamaka õpetlaste arutlusmeetodiks oli prasaṅga e järeldamine, mis seisneb oponendi väidete ümberlükkamises ja absurdini viimises. Selle järgi hakati madhjamaka üht hilisemat haru nimetama prasangikaks. Koolkonna teist haru, mis peab oluliseks ka positiivsete, oma seisukohti tõestavate väidete esitamist, nimetatakse svatantrikaks. Madhjamaka tähtsaimad tekstid on ületava mõistmise suutrad ja Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās. Kumāradžīva viis madhjamaka ideed Hiinasse, kus need said tuntuks sanlun’i e kolme traktaadi koolkonnana.
