Pruudimüstika piibellikuks aluseks on vanatestamentlik metafoor Jahve ja tema rahva abielulisest suhtest. Ülemlaulu allegoorilistes tõlgendustes nähti juba esimestel kristlikel sajanditel (Origenes, Gregorius Nyssast) kõrvuti kiriku kui Kristuse pruudiga ka individuaalset inimhinge kui Kristuse pruuti. Clairvaux’ Bernard (1090–1153) arendas seda tõlgendust sügavuti oma Ülemlaulu kommentaarides. Kõrgkeskajal kerkisid esile mitmed rahvakeeles kirjutavad naismüstikud (nt Magdeburgi Mechthild, Antwerpeni Hadijewick), kes kirjeldasid julgete erootilis-poeetiliste kujunditega oma müstilist jumalakogemust. Pruudimüstika elemente võib leida paljude müstikute, nii naiste kui meeste tekstidest.
