Kannatusmüstikale on iseloomulik püüd sarnastuda ja samastuda Kristusega valude kaudu. Läänekristluses sai Petrus Damianuse (1006/07–1072/73) ja Clairvaux’ Bernardi (1090–1153) mõjul Kristuse kannatustest keskne vaimulike meditatsioonide teema, mõjukuselt väärib märkimist ka 14. sajandi frantsisklaste ringkondadest pärit teos „Meditationes vitae Christi”, kus Jumala Poja kannatusi kirjeldatakse üksipulgi arvukate rahvalike kujunditega. Üheks selle vagadusvoolu väljundiks oli, eriti hiliskeskaja naiskloostrites, kehalis-ekstaatiline Kristuse kannatuste jäljendamine (imitatio Christi), sh oma päevarütmi korraldamine kannatusloo tundide kaupa, enesepiitsutamine, rauast kibuvitsakrooni kandmine, visioonid Kristusest ristil jms. Kannatusmüstikale omased teemad levisid laialdaselt ka rahvavagaduses, millest annavad tunnistust rahvalikud jutustused ja laulud Kristuse kannatustest, teemakohaste pühapiltide (nt Valude mees) ja krutsifiksi austamine.
