Böni kirjeldatakse sageli kui Tiibeti algupärast, budismieelset usku, mis pole päris täpne. Kuna böni kohta enne 7. saj kirjalikud allikad puuduvad, siis on nii varajase böni kui ka võimalike tiibeti algupäraste usundite kohta väga vähe teada. Böni järgijaid nimetatakse bönpodeks (tb bon po), nõnda nimetati ka böni preestreid, kes tegutsesid muistses Tiibetis matusetalituste, ohvririituste ja kuninglike tseremooniate korraldajatena. Legendide järgi oli böni rajaja Šenrab Miwo (tb gshen rab mi bo), kelle sünnikohaks peetakse müütilist maad Ölmo Lungringi (mis asus Kailāsa mäe piirkonnas) ning sünniajaks u 16000 e.m.a. Šenrabi eluloos on sarnaseid elemente Buddha elulooga ning teda kirjeldatakse kui olendite heaks tegutsevat virgunut. Böni tekstide järgi sai bön alguse Šang-šungist, Kailāsa jalamil asuvast kuningriigist. Hiline bön kujunes süstematiseeritud usundina välja pärast 11. saj koos budistlike koolkondadega üksteiselt vastastikku elemente laenates. Hiline bön sarnaneb paljus budismiga: ka böni traditsioonis on ülimaks eesmärgiks virgumine (tb byang chub), samuti on sarnased paljud muud põhimõisted. Samas säilitab bön oma eripärad: böni kosmoloogia, legendid ja panteon erinevad budismi omadest. Esimene böni klooster Menri (tb sman ri), valmis 1405.
