Seda kirjeldatakse selge valgusena, millesse jõudmine tähendab ülimat täielikku virgumist. Dzogtšeni järgi on kõik seadmused meele looming ja iseenesest tühjad, s.t nad on meelest kui selgest valgusest eristamatud. Dzogtšeni mõistetakse kui alust (tb gzhi), teed (tb lam) ja vilja (tb ’bras) ning nende ühtsust, kus alust peetakse juba iseenesest täiuslikuks, mis on olemas igaühes. Dzogtšen on lähedane tathāgatagarbha, mahāmudrā ja madhjamaka õpetustega. Dzogtšeni õpetuse olevat Tiibetisse toonud Padmasambhava ja Vimalamitra 8. saj. Dzogtšeni tuntuim õpetaja oli Longtšen Raptšampa (tb klong chen rab ’byams pa, 1308-1364), kelle teosed „Neljakordne sisemine olemus“ (tb snying thig ya bzhi) ja „Seitse aaret“ (tb mdzod bdun) on dzogtšeni olulisimad allikad. Tänapäeva tuntumaid dzogtšeni õpetajaid läänes on Namkhai Norbu (1938-), kelle järgijaid on ka Eestis.