Ristimine on Uue Testamendi ajast peale kristlaste üks olulisemaid usutoiminguid, mis põhineb Jeesuse ristimiskäsul (Mt 28:18–20): „Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ Algselt seostus ristimine meeleparanduse märgiks sooritatava veekümblusega (kr baptizo – vette kastma), mis puhastab inimese pattudest. Varakult lisandus sellele Kristuse surma ja ülestõusmisega seonduv tähendus: vette kastmisega maetakse vana inimene ning veest välja tulles sünnib uus, kellel on osa ülestõusnud Kristusega (vrd Rm 6:3–6). Paljudes kirikutes toimetatakse ristimist vett ristitava peale valades, vahel ka ainult piserdades. Üldkasutatav on kolmeosaline ristimisvormel (väheste variatsioonidega), „Mina ristin sind Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“. Traditsioonilised sakramente pühitsevad kirikud rõhutavad ristimise vajalikkust õndsuse pärimiseks.
