Armuõpetus on eesti sõna, millega tähistatakse evangeeliumi rõõmusõnumit. See tuleneb luterlikust usutraditsioonist: patuse õigeksmõistmisest Jumala ees ainult armust ja ainult usu läbi. Reformatsiooniaja teoloogias omistati õigeksmõistuõpetusele sedavõrd keskne tähendus, et Jumala armu mõisteti eelkõige just õigeksmõistva armuna, mis sellisena esitas Kristuse evangeeliumi tuuma. Sõnasõnalist saksakeelset vastet „Gnadenlehre” (’õpetus armust’) aga ei saa piirata kitsalt õigeksmõistuõpetuse raamidega, kuna teoloogia ajaloos on õpetusega Jumala armust käsitletud ka teisi suhtetasandeid inimese ja Jumala vahel: eelnev arm, pühitsev arm jm.
