Buddha väidab seda juba oma esimeses jutluses "Seadmuseratta käimapanemine": “Erakrändur ei tohiks anduda kahele äärmusele!” Kaheks äärmuseks on naudingud ja enesepiinamine. Nende asemel soovitab ta keskteed, milleks on õilis kaheksaosaline tee. Mahajaanas tähistatakse selle terminiga ka polaarselt vastandlike mõistete paare. Kāśyapaparivarta's on nende näidetena toodud "ise" (skr ātman) ja "mitte-ise" (skr nairātmya), "tekkinud meelestatus" (skr bhūtacitta) ja "tekkimata meelestatus" (skr abhūtacitta), "on" (skr asti) ja "ei ole" (skr na-asti) ning "püsimine" (skr nitya) ja "püsitus" (skr anitya). Neid tuleb samuti ületada kesktee abil, milleks siin on niisuguste mõistete tähenduste neutraliseerimine nende keskele ehk vahele jääva kirjeldamatuse kujustamise abil: “"Püsimine", Kāšjapa, on üks äärmus, "püsitus", Kāšjapa, on teine äärmus. Mis asub nende kahe – "püsimise" ja "püsituse" keskel, see on, Kāšjapa, kujutu, väljendamatu, paistmatu, seda ei saa mõistete abil teadvustada ning sellel ei ole kohta ega tugipunkti. Seda nimetataksegi, Kāšjapa, keskteeks, seadmuste tõeliseks käsitluseks.”
