Minevikus on loomade eest seisjad sageli kujutanud loomi kui passiivseid inimdominatsiooni ohvreid. Selline rõhuasetus passiivsele ohvriksolemisele võib olla tahtmatult tekitanud olukorra, kus arvatakse, et loomad on võimetud tegema tähenduslikke valikuid või rakendama agentsust, ja et loomadega suhete tingimusi peavad alati määrama just inimesed.
In the past, animal advocates have often portrayed animals as passive victims of human domination. This emphasis on passive victimhood may have unintentionally reproduced the perception that animals are unable to exercise meaningful choice or agency, and that it is always humans who must determine the terms of relationships with animals.
