Jeesus seostas püha õhtusöömaaja oma lunastustöö meenutamisega, öeldes: „Tehke seda minu mälestuseks!” (Lk 22:19). Neid sõnu korratakse kiriku armulaua seadmises (1Kr 11:24 ja 25). Rooma kiriku III missakaanonis on lisatud: „Meeles kandes, Issand, sinu Poja lunastavat kannatust, imelist ülestõusmist ja taevasseminekut, ootame tema taastulekut ja toome sulle tänupalves selle elava ja püha ohvri.” Luterliku kiriku missakorra (2009) ühe vormelina on kasutusel sõnad: „Halastaja Isa, seda leiba ja karikat sinu käest vastu võttes kanname meeles Issandat Jeesust, kes sai inimeseks ja andis oma elu meie eest.” Õigeusu armulaualiturgias meenutatakse Jumala suuri tegusid niihästi loomises kui ka lunastustöös, sealhulgas Poja sündimine, Kristuse kuulutus, ristisurm ja ülestõusmine. Basileios Suure (330–379) liturgias on sõnad: „Sinu armunõu salasus, Kristus, meie Jumal, on nüüd täidetud ja lõpule viidud meie jõudu mööda, sest me pidasime sinu surma mälestust, nägime sinu ülestõusmise võrdkuju, saime täis sinu otsatut elu ja maitsesime sinu otsalõppematut küllust.”
