Lisaks õigeusule nimetatakse armulauapalvet anafooriks ka mitmetes idakatoliku ja vanades idakirikutes. Vanakreeka sõna ἀναφορά (ánaphorá) ja selle vorme on kasutatud juba Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes preestri poolt altaril toimetatava ohverdamise kohta. Sealt on see ohvri toomise tähenduses kandunud edasi kristlikku sõnavarasse ja andnud liturgia vastava osa kreekakeelsete avasõnade kaudu (eesti keeles „seiskem hästi, seiskem kartusega, pangem tähele, et püha ohvrit rahus tuua”) nime kogu armulauapalvele. Liturgias eelneb anafoorile usutunnistus ning järgneb Meie Isa palve. Nii nagu läänekirikus seadmissõnad, on ka idakirikus anafoori keskseks osaks epiklees ehk preestri palve, mille tulemusel muutuvad armulauaannid Kristuse ihuks ja vereks.
Süüria õigeusu kirikus tekstiilist valmistatud kate, millega kaetakse euharistlike andide pühitsemisel kasutatavad nõud – armulauakarikas ja armulaualeivataldrik (diskos)