Ambon hakkas kirikuarhitektuuris levima varakristlikul perioodil. Statsionaarse, enamasti kivist valmistatud massiivse arhitektuurielemendina võeti see kasutusele 5.–6. sajandil. Taoline ambon oli kõrgete äärtega, põrandast kõrgemal asuv pult, mille juurde viis üks või mitu madalat astmestikku. Amboni tavapärane asukoht oli kesklöövi lõpposas koori- või altariruumi ees, ristikujulise plaaniga kirikutes kiriku keskel. Läänekirikus arenes ambonist hiliskeskajal ja varauusajal välja kantsel, nüüdisajal nimetatakse amboniks või amboks ka altarilauaga samal tasapinnal asuvat, puidust, metallist või kivist valmistatud lihtsat lugemispulti. Idakirikus säilisid varakristlikud massiivsed ambonid oluliselt kauem, näiteks õigeusu kirikutes kasutati neid veel 17. sajandini. Edaspidi hakati seal amboniks nimetama sama funktsiooni täitvat platvormi, mis ei meenutanud enam lugemispulti.