Altariruumiks nimetatakse altarit ümbritsevat kiriku osa, mis tavaliselt asub kiriku idaküljes ja on nähtavalt muust kirikuruumist eraldatud kas kõrgendatud põranda ja/või seda ümbritseva piirdega. Läänekirikus kujunes altariruum aja jooksul kirikulistele üha nähtavamaks, seda muust kirikust eraldav piire taandus kõrgest seinast madalaks võreks või kadus täielikult. Varakeskajal pikenes altariruum sageli kiriku keskosa suunas, et mahutada sinna koor. Seetõttu kutsutakse läänekirikus kogu altariruumi või kitsamas tähenduses altari ette jäävat altariruumi osa ka kooriruumiks või kooriks. Roomakatoliku kirikus on altariruumi nimetatud ka presbüteeriumiks, kuna varem oli sellesse kiriku ossa pääs vaid vaimulikel. Mitme altariga kirikutes rajati ehituslikult eristatav altariruum sageli vaid peaaltari ümber. Idakirikus on säilinud nüüdisajani altariruumi täielik eraldatus muudest kirikuhoone osadest kõrge kujuseina ehk ikonostaasi ja/või eesriidega; sellesse kiriku ossa on reeglina lubatud siseneda vaid meestel. Õigeusus on tavaline nimetada altariruumi lihtsalt altariks, samal ajal kui läänekiriklikus kõnepruugis tähistab altar peaaegu alati altarilauda.