Algkogudus Jeruusalemmas tekkis u 30–33 pKr, esimesel kristlikul nelipühal Püha Vaimu väljavalamisega Jeesuse Kristuse jüngrite peale. Kogudus oli juudikristlik – selle liikmed olid peamiselt juudid, kes järgisid igapäeva- ja liturgilises elus veel valdavalt juudi tavasid ega eristanud ennast selgelt judaismist. Algkogudus püsis kuni 130. aastateni, mil see hävitati ja pillutati laiali Bar Kohba ülestõusu järel Juudamaal korraldatud repressioonide käigus. Ap 2:42-47 antud kirjeldus Jeruusalemma koguduse üksmeelsest eluviisist on läbi aegade olnud kristlike osaduskondade ideaaliks.
ristiusu varaseim ajajärk, mis kattub Jeesuse Kristuse algsete apostlite elu ja tegevusega (u 30–100 pKr)
Это интересно
Algkristliku perioodi alguseks loetakse esimest kristlikku nelipüha ehk Püha Vaimu väljavalamist Jeesuse Kristuse 120 jüngri peale Jeruusalemmas u 30–33 pKr. Selle lõpu osas on eri seisukohti. See lõpeb Jeesuse Kristuse viimase algse apostli Johannese surmaga umbes aastal 100 pKr, kuigi osa kirikuloolasi peab asjakohaseks paigutada algkristliku perioodi lõpp aastasse 135 pKr, mil koos Bar Kohba ülestõusu mahasurumisega likvideeriti Jeruusalemma algkogudus. Perioodi iseloomustasid intensiivne koguduste asutamine, kristluse levimine Rooma keisririigi eri piirkondadesse ja apokalüptiline lõpuaja ootus. Enamik toonaseid kristlasi olid juudikristlased, kes järgisid juudi tavasid ega eristanud ennast veel selgelt judaismist. Kuna algkristlus kattub Jeesuse Kristuse 12 apostli tegevusajaga, on seda vahel nimetatud apostlite ajaks. Algkristlust võib käsitleda ka esimese etapina varakristlusest, mis hõlmab ristiusu ajalugu kuni riigikiriku tekkeni 4. sajandil.
Apostlite aja algkogudus on võrreldav iisraeli rahvaga nende kõrbetee alguses, kui nad äsja olid pääsenud Egiptusest ja saanud käsuseaduse ning templiteenistuse.
