Nii nagu poliitilise rahvakogunemise puhul on kiriku algusaegadest peale ka jumalateenistusele kogunenud rahval võimalus ja vajadus väljendada oma otsustavust vaimulikes asjades, tehes seda ühiste vahelehüüetega. Nende hüüetega austatakse Issandat, tervitatakse üksteist, soovitakse õnnistust, kinnitatakse oma usku kui ka kiriklikke otsuseid jm. Levinuim aklamatsioon on koguduse öeldav „aamen” kui usurahva kinnitussõna, samuti „halleluuja”, „hoosanna”, „maranata” jt. Dialoogi astumiseks vastab kogudus preestri üleskutsele „Issand olgu teiega!” sõnadega „Ja sinu vaimuga!” (ld Dominus vobiscum – et cum spiritu tuo). Olenevalt kirikuseadusest võib kogudus kasutada kas tunnustamist (väärikas – kr axios;, vaimulike ordineerimisel) või isegi tagasilükkamist (neetud – kr anathema, aionia ehk mneme, hereesiaks kuulutamisel) väljendavaid aklamatsioone.
