Vallalisust usulistel motiividel on maininud apostel Paulus kirjas korintlastele (1Kr 7:7). Kuid Matteuse evangeeliumis hoiatab Jeesus, et enesealgatuslik loobumine suguelust võib lõppeda õnnetult, kui seksuaalsusest loodetakse hoiduda pelga tahtepingutusega, mitte Jumala erilise kutsumise ja anni toel (Mt 19:10–12). Suguliselt karske eluviisi eeskujuks olid 4. sajandi kõrbeisad. Nende askeetlik elulaad hakkas mõjutama kiriku vaimuliku ameti reegleid. Kujunes põhimõte, et preester võib olla abielus, kuid piiskopiametis kehtib tsölibaadi nõue. Nõnda on idakirikus tänapäevani. Läänekirikus laiendati abielutuse nõue ka diakonitele ja preestritele. Keskaja investituuritülide taustal kehtestati Lateraani II kirikukogul (1139) vaimulike üldine tsölibaat. Tänapäevani on vaimulike tsölibaat seotud ka evangeeliumi nõuannetega: karskus, kuulekus ja vaesus („Codex Iuris Canonici“, 1983, can 599). Siiski on roomakatoliku kirikus erandeid: idakirikust tulnud ja uniaatkirikute vaimulikud võivad olla abielus, samuti on võimalik erandkorras ordineerida preestriks abielus mehi, kes on tulnud vaimuliku teenistusse anglikaani või luterliku kirikust. Protestantlikes kirikutes ei ole vaimulike tsölibaadi nõuet.
