Härjapõlvlane (päkapikk) on Eesti kultuuriruumis uustulnukas, üle võetud kirjanduse kaudu teiste maade gnoomide ja kääbusolendite mõjul (nt juba Kreutzwaldi muinasjuttudes (esmatrükk 1866) figureerivad muude saksa kultuurist kohandatud motiivide hulgas laenuliste sugemetega härjapõlvlased). M. J. Eisen kirjeldab oma raamatus "Eesti mütoloogia" (1919) härjapõlvlastega seotud kujutelmi eesti pärimuses: "Maa all elavad härjapõlvlased, maa-alused, maahaldijad. Vanemal ajal härjapõlvlaste nime üleüldiselt ei tuntud, küll aga maaaluseid. Alles Kreutzvaldi kirjatööde kaudu sai härjapõlvlaste nimi üleüldisemalt tuttavaks. Mitmes kohas hüütakse härjapõlvlasi kääbusteks. Kääbus läheb Soome sõnaga „kääpiö“ täiesti ühte. Viimne tähendab sedasama, mida saksakeelne Zwerg, pisikesi muinasjutulisi, hallihabemelisi mehikesi, kelle kasv vaevalt härjapõlveni ulatab."