Erinevates usundites peetakse surma kas ebakõlaks, ürginimese ja jumaluse suhtlemisel tekkinud eksituseks (sumeritel), karistuseks ürgpatu eest (Vanas Testamendis), nõiduse tulemuseks (austraallastel), paha vaimu kätetööks (Siberi rahvastel), ümbersünniahela vahelüliks (India usundites) või kulgemisprintsiibi loomulikuks paratamatuseks (Hiina usundites). Ürgusundi algfaasis on surma peetud ilmselt inimkeha seletamatuks muundumiseks („elav laip“ preanimismis). Surmasse suhtutakse kas hirmu, õuduse ja aukartusega või soodsalt. Mõlemad suhtumised on üleminevad ja neid on raske piiritleda. Surmakombestik jaguneb leinamiseks, laiba kindlal viisil kohtlemiseks ja mälestamiseks.