Matmiskombestik tekkis ilmselt koos religiooniga; arheoloogiliselt on täheldatav juba neandertallastel Moustier´ ajastul 40–30 tuhat a tagasi. Matmiskombestiku juuri on otsitud hügieenivajadustest, peitmis- või säilitusinstinktist jne. Kiviaegsed matused olid reeglina laibamatused. Protoeuroopa hõimud matsid hilisneoliitikumis oma surnuid megaliitilistesse hauaehitistesse. Põletusmatus ilmus varajasel metalliajastul ühes leviva ettekujutusega hinge siirdumisest taevasesse teispoolsusesse ning ülijumalausundiga seotud tule- ja päikesekultusega. S. Tokarev eristab 2 põhilist matmiskombestiku suundumust: (1) laiba peitmine säilitamisega kuni mumifitseerimiseni; (2) laiba peitmine säilitamiseta mahamatmisest kuni põletuseni. Viimane suundumus on olnud levinum, mistõttu võib pigem toetada preanimistlikku teooriat matmiskombestiku tekkimise kohta hirmust „elava laiba“ taasilmumise ees; see hirm põhjustas ilmselt üha tõhusamate matmisviiside väljamõtlemise.
