Kui ajalooliselt täitsid hingehoidja rolli vaimulikud ja kloostrielanikud, kellele langeb endiselt suur osa sellest koormusest, siis nüüdisajal on nende kõrval ka eraldi hingehoidja amet, mis on avatud nii ilmikutele kui vaimulikele. Hingehoidja saab usulise ja psühholoogilise ettevalmistuse, et suuta kriisiolukordades (haigused, sõltuvushäired, posttraumaatilised olukorrad, lahendamata lein, lähenev surm jpm) inimestele pakkuda terviklikku, nii inimese hingelist, vaimset kui ka füüsilist mõõdet arvestavat nõustamist, mis põhineb kristlikul maailmavaatel, kuid ei eelda nõustatavalt selle omaksvõtmist. Hingehoidjad töötavad haiglates, hooldekodudes, vanglates ja paljudes muudes sotsiaalasutustes.
