Kui 12. sajandil lepiti ladina kirikus kokku, et pühi sakramente on seitse, hakati muid seni samuti sakramentidena nähtud pühi talitusi nimetama sakramentaalideks. Sakramentaali mõistetakse sarnaselt sakramendiga kui Jumala ligiolu märki, ent kui sakramendile on omane selle tingimustetu mõju (ex opere operato), avaldub sakramentaali õnnistav mõju kahel eeldusel: asetleidev kiriku õnnistuspalve ning sakramentaale vastuvõtva inimese usu olemasolu (ex opere operantis). Sakramentaalidena tuntakse kiriklikke õnnistustalitusi (ka söögipalve või lapsevanema õnnistus oma lapsele) ning konkreetseks otstarbeks sissepühitsetud esemeid (niihästi kiriku jumalateenistuse jaoks kui ka devotsionaalidena individuaalseks kasutuseks pühitsetud pühapildid, vesi, õli, krutsifiksid jm). Pühitsuse mõju kestab senikaua, kuni säilib pühitsuse seos vastava isiku või olukorraga, ning kuni ei muutu pühitsusega määratud eseme otstarve. Õigeusus kutsutakse vastavaid riitusi lihtsalt talitusteks (kr τελεταί, [teletai]; ἀκολουθίαι [akoluthiai], ksl требы [treby]).
