Õpetus õigeksmõistmisest lähtub küsimusest, kuidas saab patune inimene olla õige ja püha Jumala ees seisundis, milles ta ei suuda kõiges täita Jumala tahet ja tema seadust. Vastus on, et Jumal ise annab inimesele patu andeks ja mõistab ta õigeks Kristuse lunastustöö pärast, mitte inimese teenete tõttu, vaid üksnes armust, usu läbi Jumala Poja päästeteosse. 16. sajandi reformatsioonis ja reformatsiooni järel kinnistusid erinevused katoliikluse ja luterluse vaadetes: kui katoliiklased ütlevad, et inimene toimib kaasa õigeksmõistmist vastu võttes, siis luterlased rõhutavad, et inimene saab õigeksmõistmist ja sellega kaasnevat pühadust ainult kingitusena vastu võtta ja see on vaba inimese kaastegevusest. Luterlaste ja katoliiklaste „Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest“ (1999) jõuti konsensusele õigeksmõistuõpetuse põhitõdedes, kinnitades, et erinevad rõhuasetused ei pea olema kirikute lahutatuse põhjuseks.
