Pihtijaks ehk pihiliseks ollakse nii erapihil kui ka üldpihil. Varasemas luterlikus traditsioonis ja Vene impeeriumi ajal ka õigeusu kirikus Eestis nõuti pihiliste ja armulaualiste kirjapanemist. Need nimekirjad teenisid mitut ülesannet: lisaks arvepidamisele koguduse liikmete üle sai nende abil ka järelevalvet teha, makse koguda ning trahve määrata.