Ordude jagunemine provintsideks tekkis kõrgkeskajal loodud kerjusordudes (frantsisklased, dominiiklased). Sealt levis see edasi ka hilisematesse ordudesse (näiteks jesuiidid) ja vaimulikesse kongregatsioonidesse. Provintsi kõrgeim võimuorgan on provintsi kuuluvate orduliikmete esinduskogu ehk provintsiaalkapiitel, täitevvõimu teostab nimetatud kapiitli valitav provintsiülem ehk provintsiaal. Roomakatoliku kirikus on orduprovintside staatus reguleeritud kanoonilise õiguse koodeksis (CIC 1983, can. 620–622, 631, 634, 636). Provintsideks on jaotatud ka mõned anglikaani ja luteri kirikutes moodustatud vaimulikud vennas- ja õeskonnad.
