Printsiipi on hakatud nii nimetama 14. sajandi Inglise teoloogi ja filosoofi William Ockham'i (ka Occam) järgi, kes seda metodoloogilist põhimõtet väga palju ja teravalt kasutas (ühes sõnastuses: entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem 'ärgu paljundatagu entiteete ilma tarviduseta').
Näited
William Ockhami suurimaks teeneks teaduses on kasinuse põhimõtte tunnustamine, mida on hiljem hakatud kutsuma ka Ockhami habemenoaks.
Enamasti siiski ei ole eri teooriate seletusjõud täpselt võrdne, nii et Ockhami habemenuga ei saa kuigi sageli kasutada.
Filosoofidel on Ockhami habemenuga käepärane viis lõigata läbi pöörased teooriad.
