Printsiipi on hakatud nii nimetama 14. sajandi Inglise teoloogi ja filosoofi William Ockham'i (ka Occam) järgi, kes seda metodoloogilist põhimõtet väga palju ja teravalt kasutas (ühes sõnastuses: entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem 'ärgu paljundatagu entiteete ilma tarviduseta').
Näited
Occami habemenuga on rakendatav siis, kui meil on kaks (või enam) sama seletusjõuga teooriat.
Nüüd võib rakendada Occami habemenuga ja kuulutada teooria A „paremaks“.
Kasutades Occami habemenuga leidkem üles lihtsaim teooria, mis sobitub faktidega.
