Ningma pooldajate väitel sai koolkond alguse Padmasambhavast, kes levitas Tiibetis budismi 8. saj. Ningma traditsioon põhineb vanadel tõlgetel ja tantratel, mis erinevad budismi nn teise (e uue tb gsar ma ) laine tekstidest, mida hakati tõlkima 11.–12. saj. Ningma koolkonna kõrgeimaks õpetuseks on dzogtšen. Ningmas on levinud ka peidetud tekstide e termade traditsioon, mille kohaselt Padmasambhava ja tema õpilased olevat peitnud mitmele poole füüsilisel kujul tekste või suunanud õpetusi otse tulevaste õpilaste meelde, mida järeltulevate põlvede õpetajad leiavad ja avaldavad, kui aeg nendeks on küps. Ningma koolkonnal on ka oma kaanon, ningma tantrate kogu (tb rnying ma rgyud ’bum). Ningma üheks tuntuimaks tekstiks on „Tiibeti surnuteraamat“. Ningma koolkond on tiibeti budismi teistest koolkondadest vähem tsentraliseeritud ja hierarhiline ning rohkem hajutatud suuliste õpetusliinide (tb bka’ ma) ja termaliinide ümber, mis arvestavad oma järjepidevust tagasi Šākjamunini. Ningmas on suur osa ilmalikel või poolilmalikel joogidest õpetajatel, kuid selles on ka toimiv kloostrisüsteem. Ningma koolkonna suuremad Tiibetis praeguseks taastatud ja tegutsevad kloostrid on Mindroling ja Dzogtšen, kloostrite tegutsevad harud on rajatud ka Indias. Kuna ningma laamad kannavad rituaalidel punaseid peakatteid, nimetatakse koolkonda rahvapäraselt ka punamütsiliste koolkonnaks.
