Litaania vormilise kujunemise eeskujuks on Ps 136: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Tänage jumalate Jumalat, sest… Tänage isandate Isandat, sest…” jne, ning iga salmi lõpetab kinnitus: „sest tema heldus kestab igavesti”. Litaania kui palvevorm esineb juba vanakiriklikus liturgias, kus Kyrie litaaniast on saanud jumalateenistuse osa. 5. sajandiks olid kristlaste protsessioonid, kus kanti pühapilte ja muid ususümboleid, Roomas üsna tavapärased ja ka neid nimetati litaaniateks. Õigeusu tavas on litaania eriline jumalateenistuselement enamasti pidulikel õhtuteenistustel (näiteks suurtel pühadel) ja ka ristikäikudel. Litaaniaks lähevad vaimulikud küünla järel kiriku eesossa või eeskotta ja diakon loeb ekteenialaadsed palved, kuid pikemad, millele rahvas vastab 12 (vanemas tavas 40–50) korda „Issand, heida armu!”. Lõpus loeb ka preester kaks palvet. Esimeses osas ja preestri lõpupalves loetletakse ka pühakuid, nagu läänekiriku litaaniates, kuid mitte nende poole pöördudes. Enamasti järgneb sellele juba kiriku keskosas leibade, õli, veini ja nisuivade õnnistamine. Protestantluses on litaania liturgi või eeslaulja ja koori või koguduse vastastikku lauldav ühine eestpalve.
