Pühakirjalugemine kui juudi sünagoogiteenistusest üle võetud tava on algusest peale kuulunud kristliku jumalateenistuse juurde. Seoses liturgia vormi ja kirikuaasta väljakujunemisega määrati järk-järgult kindlaks ka lektsioonide ulatus ja arv ning hakati koostama sobilikke lektsioonide nimekirju (perikoobisüsteeme). Sajandite jooksul on eri maades ja eri konfessioonides kasutatud mitmesuguseid perikoobisüsteeme, mis näevad ette teatud pühakirjalõikude lugemist teatud päevadel üheaastase tsükliga või ka nt kolmeaastase tsükliga. Lugemisi on jumalateenistusel tavaliselt kuni kolm, üks neist kindlasti lugemine evangeeliumist, teised Vanast Testamendist ja Uue Testamendi muudest raamatutest.
