Väike doksoloogia on lühike kaheosaline salm püha Kolmainu ülistuseks, mida alati kinnitatakse aklamatsiooniga „aamen”. Kreeka, ladina ja näiteks süüriakeelsed tekstid kujunesid välja rööbiti. Läänekirikus on levinud järgmine ladinakeelne tekst: „Gloria Patri, et Filio, et Spiritui Sancto. Sicut erat in principio, et nunc, et semper, et in sæcula sæculorum” (au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti). Õigeusu kirikus öeldakse "Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nüüd, ikka ja igavesti", märguanne selleks esitatakse tavaliselt lühidalt algussõna järgi: Au... nüüd... . Väikest doksoloogiat kasutatakse mitmetes kirikulauludes ja vormelites, eriti psalmide lõpus. Samuti lõpevad sellega kantikumid, ainsaks erandiks on Benedicite (Õnnistage) (Trl 3:52–90), millel on oma doksoloogia. Kannatusnädala kolmel viimasel päeval ja surnute eest palvetamisel seda vormelit ei kasutata. Lisaks liturgilisele kasutusele loetakse seda ka näiteks roosipärga palvetades. Olenevalt palvest on kasutusel ka üksnes vormeli esimene pool. Vormel on olnud kasutusel kiriku algusaegadest peale, olles kinnistunud sellisel kujul 4. sajandil.
