Jeesus, sündinud surelikuks inimeseks, läks maise elu lõpule vastu end inimkonna patu eest ohvriks tuues. Evangeeliumid on jäädvustanud üksikasjalikult Jeesuse surmamõistmise, ristilöömise ja surmatunni (Mt 26–27 pt; Mk 14–15 pt; Lk 22–23 pt; Jh 18–19 pt). Jeesuse surmamise põhjus on kahetine: (1) juutide Suurkohtu ja Pilaatuse kinnitatud otsuse täideviimine näiva süü alusel, et Jeesus on end tunnistanud Jumala Pojaks; (2) Jeesus, andes kuulekalt (Fl 2:8) oma elu Jumala Isa kätte, teadis, et tema kuulutus Jumala riigist provotseerib ülempreestreid ja kirjatundjaid teda hukkama, ent ta võttis koos sellega enese peale suremise paljude eest (Mt 26:28; Mk 14:24). Jeesus teadis, nagu oli ka vagade juutide lootus (Mt 22:31–32), et Isa ei jäta teda surma, vaid päästab surmast ellu.
