Päevalõpupalvus ehk kompletoorium oli algselt kloostrirahva palvus dormitooriumis; alates Basileios Suurest (u 329–379) loetakse päevalõpupalvuses Psalmi 91. Uue tunnipalveraamatu sisseseadmisega (apostlik konstitutsioon „Laudis canticum”, 1970), mis pakub tunnipalveid kogu jumalarahvale, koosneb päevalõpupalvus järgmistest osadest: versiculum (lühike salm) koos süümejuurdlusega; psalmoodia ühe-kahe psalmiga (Psalm 91 või pühapäevased 4 ja 134); lugemine ja Siimeoni kiituslaul (Lk 2:29–32) koos antifooniga; lõpupalvus ja õnnistamine; Maarja-antifoon. Läänekiriku kompletooriumile vastab Bütsantsi riituse pärastõhtuteenistus ehk apodeipnon: tavapäraselt lühike teenistus, kuid suure paastu ajal psalmide ja troparite pikk lugemine koos patukahetsuspalvega.
