Algselt kloostrirahva palvus dormitooriumis; alates Basileios Suurest (u 329–379) kasutatakse päevalõpupalves Psalmi 91. Uue tunnipalveraamatu sisseseadmisega (apostlik konstitutsioon „Laudis canticum”, 1970), mis pakub tunnipalveid kogu jumalarahvale, koosneb päevalõpupalvus järgmistest osadest: versikulum koos süümejuurdlusega; psalmoodia ühe-kahe psalmiga (Psalm 91 või pühapäevased 4 ja 134); lugemine ja Siimeoni kiituslaul (Lk 2:29–32) koos antifooniga; lõpupalvus ja õnnistamine; Maarja-antifoon. Läänekiriku kompletooriumile vastab Bütsantsi riituse apodeipnon ehk pärastõhtuteenistus: tavapäraselt lühike teenistus, kuid suure paastu ajal psalmide ja trooparite pikk lugemine koos patukahetsuspalvega mitmes ajajaotuses.
