Keskaegse feodaalkorra ajal oli tavaline, et maaomanik, kes annetas kiriku ehitamiseks ja koguduse asutamiseks maad, sai sellest tulenevalt suurema sõnaõiguse koguduse elus, mis väljendus eelkõige kogudusevaimulike, vahel ka koguduse ilmikutest töötegijate ametisse kinnitamise õiguses. Samas lasus tal ka kohustus seista kiriku ja koguduse heaolu eest. Sellist maaomanikku nimetati kirikupatrooniks ja tema õigust koguduse ning kiriku suhtes patronaadiõiguseks. Patronaadisüsteem kehtis ka Eesti aladel kuni 1919. aasta maa- ja kirikureformideni. Kiriku patrooniks nimetatakse vahel ka pühakut, kellele kirik on pühendatud (kaitsepühak), kuid selline kasutus on eesti keeles pigem harv.
