Mõne õpetuse ja selle põhjal kujunenud liikumise hereesiaks (vale- või väärõpetuseks) kuulutamine on olnud alati ametliku õpetuse kehtestajate privileeg – algkristlikul perioodil otsustasid õpetuse õigsuse üle apostlid, hiljem nende järglasena kirik kui institutsioon. Kõige enam on hereesia mõistet kasutatud alg- ja varakristliku perioodi liikumiste kohta, mille seisukohad lahknesid ametlikust õpetusest mõnes keskses küsimuses, näiteks kolmainsus, Jumala isikute omavahelised seosed, Jeesuse Kristuse loomused. Siiski on ka hiljem mitmesuguseid liikumisi ametlikult valeõpetuseks kuulutatud, näiteks hiliskeskajal katarlus ja varauusajal antinomism. Igasugune kõrvalekalle ametlikust õpetusest või erinev tõlgendus (heterodoksia) ei ole veel hereesia, viimane eeldab rasket eksimust ning selle avalikku ja järjekindlat kuulutamist, mis toob kaasa kiriku ametliku hukkamõistu ning selle järgijate kiriku osadusest eemaldamise.