Gnostitsism tekkis ligikaudu samal ajal kristlusega ja ühendas varakristlust sünkretistlikult hellenistlike, Rooma ja Vana-Ida usundite ideedega. Gnostitsism on puudutanud praktiliselt kõiki vanaaja usundeid Vahemere-ruumist kuni Indiani. Inimene peab saavutama õige teadmise maailma, oma päritolu, eksistentsi eesmärgi ja lunastuse saavutamise vahendite kohta. Peale teadmise aitab teda jumalaga taasühineda ka „hingeteemoona“ (heade tegude ja usuliste talituste) olemasolu. H. Jonase järgi jagunevad gnostitsistlikud usundid (1) iraani tüübiks, kus mateeria kui kuri on juba iseenesest halb ja (2) süüria-egiptuse tüübiks, kus maailm kui jumalast emaneerunud aioonide rida on võõrandudes järk-järgult halvaks muutunud. Eristatakse väga erinevaid gnostitsismi voole. Gnostitsismi suurim väljakutse kristlusele oli Mani õpetus (manihheism). Keskajal avaldus gnostitsism bogomiilide, katarite, albilaste jt kiriku ametliku õpetuse suhtes ketserlike voolude näol.
