Pühakute eestkoste palumine tuleneb veendumusest, et Jumala nägemisse jõudnud pühad on oma taevasel kodumaal (vrd 2Kr 5:8) jätkuvalt osaduses Kristuse müstilise ihuga ehk kirikuga nii siin- kui sealpoolsuses ning et nad jätkuvalt paluvad Jumalat elavate nimel samal viisil, nagu kristlased palvetavad üksteise eest. Kirikuisad on õpetanud, et kõik pühakud, kes on Kristuse lähedal, toovad vahetpidamata Isa ette eestpalveid meie pärast. Pühakute teenistusega kinnitatakse usklike ühtsust Kristusega ja tugevdatakse kiriku osadust. Läänekiriku traditsioonis arvestatakse pühakute eestpalveteenistuse tõhusust nende vaimulike võitude alusel, mida nad on Kristuse ustavas teenimises saavutanud maapealse elu jooksul. Idakirikus tunnustatakse pühakute eestpalvet pigem nende maapealse kangelasliku teenimise jätkumisena taevas Jumala ligiolus.