Armulaualiturgia ehk armulauatalitus, mida õigeusu kirikus nimetatakse ka usklike liturgiaks (millel osalevad ainult ristitud koguduseliikmed, mitte usuõppijad), on kristliku jumalateenistuse osa, mis järgneb sõnaliturgia osale. Talitus algab hetkest, kui lauldakse andidelaulu (toimub ka korjandus) ja valmistatakse ette altarilaud. Sellele järgneb armulauaandide – leiva ja veini – toomine ning nende pühitsemine Kristuse ihuks ja vereks. Armulaualiturgia kulg järgib armulauapalve korda vastavalt iga kiriku jumalateenistuse tavale; armulaud lõpeb armulauaosadusega ehk kommuniooniga, kus armulaualistele jagatakse pühitsetud ande. Reformatsioonijärgsed kirikud ning uusajal tekkinud vabakogudused kasutavad armulaua seadmisel samu liturgilisi elemente, mida roomakatoliku kirik. Õigeusu kiriku usklike liturgia algab antiminsi ehk „laua asemiku“ avamisega aujärjel; varasemal ajal tohtisid selle juures viibida ainult ristitud ja salvitud koguduseliikmed. Kui jumalateenistusel jagatakse armulauda ilma armulauaandide pühitsemiseta, nimetatakse seda ennepühitsetud andide liturgiaks (õigeusu kirikus) või eelpühitsetud andide missaks (luteri kirikus).