Abielurikkumisena käsitatakse enamasti ühe või mõlema abielupoole abieluvälist seksuaalvahekorda. Jeesuse sõnutsi saab abielurikkumine alguse juba iharast pilgust võõrale naisele: „Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud” (Mt 5:28). Kuna abielu on Jumala ja inimese vahelise armastussuhte peegeldus maises elus, on abielurikkumine truuduse murdmine nii oma abikaasale kui ka Jumalale. Abieluinstitutsiooni pühadus tõi kristluse riigiusundiks saamisel kaasa abielurikkumise välise külje ehk abieluvälise seksuaalvahekorra käsitamise kuriteona, mis püsis seadusandluses ka pärast riigikorra sekulariseerimist. Paljudes kristliku kultuuritaustaga riikides kaotati karistused abielurikkumise eest alles 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses.
