Diakooniad olid algselt seitsme Rooma kiriku juurde rajatud asutused, mis tegelesid vaeste abistamise ja hoolekandega konkreetses linnaosas. Diakooniad eksisteerisid varakristlikul perioodil (varakeskajal), mil need võtsid üle varasema Rooma keisririigi viljajagamissüsteemi funktsiooni. Kardinalide ametiastme tekkides said nende diakooniakirikute esipreestriteks kardinalide madalaimasse astmesse ülendatud vaimulikud, keda hakati seetõttu kutsuma kardinaldiakoniteks.
