Kui Dandaron oli 5-aastane, kuulutas tema õpetaja, tolle aja Burjaatia tuntumaid laamasid Lobsang Sandan Tsõdenov (1850-1922) ta oma õpetaja, Tiibeti Kumbumi kloostri eestseisja, kehastuseks ja paar aastat hiljem andis talle vaimsed pühendused. Ta sai lapsepõlves traditsioonilise vadžrajaana hariduse. 1935, mil oli juba alanud budistide tagakiusamine Burjaatias, suundus ta õppima Leningradi Lennundusseadmete Instituuti, õppides samal ajal ka Leningradi Ülikoolis tiibeti keelt ning kuulates Fjodor Štšerbatskoi (1866–1942) loenguid budistlikust filosoofiast. 1937 Dandaron arreteeriti süüdistatuna spioneerimises Jaapani kasuks ning ta veetis ligi 20 aastat stalinlikes vangilaagrites, õppides samal ajal kaasvangidelt-laamadelt budismi ja õpetades neid ka ise. Pärast vabanemist 1956 töötas ta Ulan-Udes Burjaatia Ühiskonnateaduste Instituudis, kus uuris vadžrajaana tekste, avaldas hulgaliselt uurimusi. Tema ümber kujunes mitteformaalne õpilaste ring, mille kaudu budismi ideed levisid läänepoolses Nõukogude Liidus Moskvast ja Leningradist Ukraina ja Baltikumini. Eestiga on Dandaron seotud alates 1968, mil temaga tutvus Linnart Mäll. Dandaronis olid ühendatud õpetlane-budoloog, budistlik filosoof ja vadžrajaana joogi. Tema õpetuse keskne idee oli budismi universalism, mille kohaselt budism levib üle aegade ja kultuuride, leides igal ajastul ja igas kultuuris oma väljendusvahendid, et inimesi virgumise poole juhatada. Sellest lähtuvalt pööras ta palju tähelepanu budismi ja tänapäeva teaduse seisukohtade ühitamisele. 1972 fabritseeriti Burjaatias Dandaroni vastu uus süüdistus ning toimus kohtuprotsess, kus ta vangi mõisteti. Ta suri 1974 vangilaagris. Pärast 1991 on vene keeles välja antud mitu tema budistliku filosoofia raamatut.
