Hinduismi mütoloogias on maailma olemasolu tsükkel jagatud neljaks ajastuks. Esimese, kṛta - e satyayuga ajal valitseb ühtsus: on üks jumal ja üks veeda ning kõik seisused täidavad oma seadmust, puuduvad viletsus ja haigused. Teise, tretāyuga ajal käib seadmus alla ja selle hoidmiseks hakatakse tegema ohverdusi. Kolmanda, dvāparayuga ajal käib seadmus veelgi rohkem alla, veedad jagunevad neljaks ja neid ei õpita enam piisavalt. Neljanda, kaliyuga ajal on allakäik kõige suurem, võimutsevad haigused ja sõjad, vale ja ahnus ning inimeste eluiga on lühike. Hinduismi mütoloogia järgi kestab praegu neljas ajastu, mis algas 3102 e.m.a "Mahābhāratas" kirjeldatud Kurukšetra lahinguga. Iga yuga kestab eelmisest lühemat aega. Kui kṛtayuga olevat kestnud 1 728 000 inimaastat, siis tretāyuga 1 296 000, dvāparayuga 864 000 ja praegune, kaliyuga kestab sellestki ainult poole e 432 000 aastat. Neli ajastut moodustavad kokku ühe mahāyuga (‘suurajastu’), mis on aga ainult üks päev jumal-looja Brahma elus. Erinevates allikates võivad andmed yuga'de kestvuse ja nende suhte osas veelgi pikemasse ajaühikusse – kalpasse – üsna oluliselt erineda.
