Kanoonikuteks hakati varakeskajal nimetama tähtsamate, enamasti piiskopikirikute ehk katedraalide vaimulikke, kes ei olnud mungad, kuid moodustasid ühiselu reegleid (kaanoneid) järgiva ja ühiseid jumalateenistusi pidava kogu ehk kapiitli. Kanoonikute tähtsaim ülesanne oli kiriku liturgilise elu korraldamine. Katedraalide kapiitlite ehk toomkapiitlite liikmetele lisandus aja jooksul roll piiskopi nõustamisel ja piiskopkonna juhtimisel, eesti keeles on selliseid kanoonikuid ajalooliselt nimetatud ka toomhärradeks. Osa kanoonikuid koondus aja jooksul vaimulikesse ordudesse ja neid hakati nimetama regulaarkanoonikuteks. Nüüdisajal on kanooniku amet säilinud nii roomakatoliku kui ka anglikaani kirikus.
