Tsesaropapism sai alguse Nikaia kirikukogul 325. a, kus keiser Constantinuse survel otsustati toetada Athanasiuse seisukohta, et Jumal ja Kristus on oma olemuselt üks, mitte Areiose seisukohta, et Kristus ei ole Jumalaga üks, vaid sarnase olemusega. Tsesaropapism andis idakirikute juhtimises tooni terve I aastatuhande. Tsesaropapismi üks ilminguid on ka Konstantinoopoli patriarhi auprimaat, mis püsib tänini, aga mis tähendab lihtsalt seda, et Ida-Rooma keisririigis oli Konstantinoopoli e teise Rooma patriarh impeeriumi pealinna piiskop ja keisrist järgmine aukandja.