Hussiidid said nime teoloogiaprofessori Jan Husi (u 1370 – 1415) järgi, algselt oli see halvustav nimetus. Tema ideedest inspireeritud liikumine oli üheaegselt protest Tšehhi kirikus valitsenud saksakeelse kõrgvaimulikkonna ja mitmete keskaegsete kiriklike tavade vastu. Juba Husi eluajal hakkasid hussiidid jagama ilmikutele armulaual ka veini, millest roomakatoliku kirik oli sajandeid varem loobunud. Seetõttu sai hussiitide ja hiljem neist innustust saanud Tšehhi protestantide peamiseks sümboliks armulauakarikas. Praha artiklites (1420) sõnastati hussiitide neli põhinõuet: usukuulutamise vabadus, karikaosadus ilmikutele, vaimulikkonna vaesus ja raskete, eriti avalikult tehtud pattude eest karistamine. Pärast Jan Husi hukkamist jagunesid hussiidid mitmeks vooluks, millest peamised olid mõõdukad kariklased ja radikaalsed taboriidid; nende kõrvale tekkis hiljem Böömi vendadena tuntud patsifistlik vool. Hussiitide sõdade (1419–1434) järel taasühinesid mõõdukamad hussiidid roomakatoliku kirikuga, kus nad säilitasid esialgu õiguse oma peamistest nõuetest kinni pidada. Nende lõplik tasalülitamine toimus 17. sajandi alguses katoliku vastureformatsiooni käigus.
