Benefiitsi iseloomulik tunnus oli ametikoha seotus konkreetse tuluallikaga, enamasti kogudusele või muule kiriklikule institutsioonile (kloostrile, toomkapiitlile, piiskopkonnale) kuulunud maavalduse või tootmisüksusega. Taolist tuluallikat nimetati prebendiks. Kuigi benefiitsi mõiste pärineb roomakatoliku kirikust, eksisteerisid sarnased ametikohad ka anglikaani ja luterlikus kirikus. Roomakatoliku kirikus kaotati benefiitsid lõplikult Vatikani II kirikukogu järel. Ilmalikus tähenduses on benefiitsina mõistetud eelkõige varakeskajal vasallile ilma pärandamisõiguseta annetatud maatükke.