Basiilika nimi ja põhiplaan laenati 4. sajandil Vana-Rooma ilmalikust arhitektuurist, kus basiilikad täitsid koosoleku- ja kohtusaalide ülesannet. Hiljemalt 5. sajandiks kujunes sellest kirikute põhitüüp, mida arendati jõudsalt edasi keskaegses romaanikas ja gootikas ning mis jäi läänekiriku arhitektuuris domineerivaks kuni 20. sajandini. Bütsantsi arhitektuuris hakkasid basiilikaga aja jooksul üha enam konkureerima mitmesugused alternatiivsed kirikutüübid, mis tõrjusid hiliskeskajal basiilika idakiriku arhitektuuris lõplikult tagaplaanile.
