Nimetused eremiit ja anahoreet, mõlemad kreeka algupära, on sisult sünonüümid ja sageli sobib nende eestindatud vasteks „erak“ või „üksiklane“. Siiski on mõnel puhul terminoloogiliselt täpsem kasutada võõrsõnalisi vasteid, vastavalt keele- ja kultuuriruumi tavadele. Näiteks oli eriti Inglismaal 11.–16. sajandini laialt levinud tava, et kiriku külge ehitatud väikeses suletud kongis elas eriliselt palvele, askeesile ja liturgilisele euharistia pühitsemisele pühendunud mees või naine – anahoreet. Vajadusel tehaksegi anahoreedil ja eremiidil vahet selle järgi, et esimene on tihedamalt seotud religioosse kogukonna eluga, viimane aga pigem elab üksi inimasustusest eemal. Enamasti kasutatakse nimetusi eremiit ja anahoreet monastilises kontekstis (erakmunk/eraknunn), kuigi usulistel põhjustel eraklusse tõmbumine võib sündida ka mungatõotuseta.
