Amarāvatī ehitamine algas 2. saj e.m.a, suurima õitsenguni jõudis see Šātavāhana dünastia (2. saj e.m.a.–3. saj m.a.j) valitsusaja teisel poolel, mil rajati keskne suur stuupa. India sakraalarhitektuurile tüüpilist rikkalikult skulptuuride ja bareljeefidega kaunistatud kuplikujulist peastuupat ümbritses hulk väiksemaid; samuti asusid seal munkade eluruumid, väitlussaalid ja muud ehitised. Amarāvatī suurejoonelist väljaehitamist soodustas asukoht tollase Andhra riigi pealinna Dhānjakataka (Dhānyakaṭaka) vahetus läheduses. Šātavāhana dünastia ajal ja järgmistel sajanditel oli Amarāvatī oluline mahajaana keskus Lõuna-Indias, säilitades oma tähtsuse kuni 14. saj. Tõenäoliselt on Amarāvatī seotud ka vadžrajaana kujunemisega, kuna selle traditsiooni kohaselt kuulutas Buddha seal Kālacakra-tantra’t . Tänapäeval ei ole Amarāvatī ehitised säilinud. Suur osa arheoloogilistel väljakaevamistel leitud kunstimälestisi asub maailma erinevates muuseumides.