Lestaadiuslus jagunes 19.–20. sajandi vahetusel. Suurimaks haruks kujunes vanalestaadiuslus. Kuigi vanalestaadiuslased on sageli luteri kiriku liikmed, on neil mitmeid luterlusest erinevaid vaateid. Nad usuvad, et lastele on juba sündides antud tõeline usk ja jumalalapse staatus, ristimine on vaid selle staatuse kinnitamine. Armulauda käsitlevad nad sümboolse mälestussöömaajana. Pattude andeksandmist peab kinnitama kuuldaval häälel teine usklik, mistõttu pihitakse patte teineteisele või avalikult kogudusele. Oma kogukonda peavad nad ainsaks tõeliseks kirikuks ega usu, et väljaspool seda oleks võimalik pääseda. Hoidutakse enamikust ilmalikust meelelahutusest (sh televisioon) ja taunitakse rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Eestis on nad koondunud Eesti Luterlikku Rahuühendusse (asutatud 1997).
